Sest maa peal on paradiis..

Olen mõelnud mitu päeva, et pole jälle päris pikalt kirjutanud, kuid emaspäevast saab märkamatult pühapäev ja nii nädalast nädalasse.
Tegelikult olen nüüdseks jõudnud juba natuke kahetseda, et restorani asemel baari valisin.. vahel olin ikka päris kurb, alustades juba sellest, et restorani staffi oli nagu tõeline perekond. Kaks eelmist nädalat töötasin minibaaris, põhimõtteliselt kogu aeg pool päeva ja tegin overtime, ehk sellepärast tundus see must-valge, nüüd töötan ikka fullday ja põhimõtteliselt kui enne aega valmis saan, võin äära minna, et oma ületunde tasa teha.. ja ei teagi, kas asi on selles, et mul on täna hea tuju või milleski muus, aga nüüd need kolm päeva (mil olen minibaaris olnud 09.00-17.30) tundub see päris OK. Mida see endast kujutab? Põhimõtteliselt käin toast tuppa, vaatan kes mida söönud-joonud on ja koostan arveid, lisaks on meil tea-coffee station, mida tuleb iga päev vahetada. Selle töö eelis on see, et sul on aega 8 tundi seda teha, manager ei jookse su seljataga ega ütle, mida teha. Lisaks on minibaaril üks ülesanne veel- sünnipäevad ja aastapäevad, oh kuidas mulle need meeldivad! Võite ju ette kujutada, kuidas ma kellelegi torti ja õhupalle viin, selline energiline nagu ma olen. Üldiselt töötan minibaaris 3päeva ja baaris 2päeva.. nüüd näiteks reede ja laupäev töötan baaris, kella 16.30st 01.00ni ning see ei meeldi mulle ja arvan, et ei hakkagi meeldima. See kujutab endast siis tellimuste võtmist ja jookide serveerimist, tegin seda ju ka restoranis, kuid on vahe küll milliste inimestega sa töötad. Ei, leidub ka normaalseid, kuid need saab ainult sõrmedepeal kokku lugeda.. (Lisaks baaris venib aeg nagu tatt).. kuid jah, eks kõigile ei saagi kõik meeldida.
Täna lõpetasin 17.30, läksin poolbaari kohvile ja niisama pläkutama, nägin uusi praktikante ka. Nimelt tulid uued rootslased, tunduvad sellised arglikud, nunnukad... eks need vanad olijad ikka panevad neid tegema seda, mida nad ise teha ei taha.. Nagu öeldakse, terves maailmas on inimesed ühesugused, keegi pole parem ega halvem, on vaid erinevad ümbrused ja kombed- vahel imestan, kui hästi see lause paika peab. Kuid jah, oma sõna tuleb maksma panna, sest igaüks seisab ju enda eest. Ilmselt ka see üks põhjuseid, miks viimasel ajal on mulle öeldud, et olen liiga otsekohene, ei leia mina põhjust, miks peaksin keerutama või midagi ilustama. Kokkuvõtteks on tööd palju, sest hotell on meil täiesti fully-booked. Ja tegelikult on nii, et mis ei tapa, teeb tugevamaks.. sest see, mis seal tööjuures toimub on ainult näpuotsake minu elust, olen siin ju niiiiivõrd rahul. Nagu me ikka ütleme, in Cyprus- there is always a reason to smile..
Kui nüüd natuke rääkida meie toredast ilmast, siis tere tulemast suvi ja hüvasti jakid! Jah, suvi on tõepoolest käes, temperatuur on rohkem kui kolmkümmend ja seekord tundub veel eriti kuum, seda ühel lihtsal põhjusel- see aasta muutus kõik järsult, ehk nii ühe ööga läks 20lt 30le, eelmine aasta see-eest oli 20, 22, 25, 27 ja nii edasi, oli aega harjumiseks, niiet tõesti tundub sigapalav, aga üks suur kuumuse-armastaja olen ma ju olnud küll ja homme ongi vaba päev, ehk saan ka esimest korda randa :)
Igavust siin küll tundnud ei ole, kuna väljas käime ülipalju.. igapäev tutvume erinevate inimestega, just ükspäev sain tuttavaks Ryanairi stjuardesside ja pilootidega. Rääkisin peol Bretile, et olen neid kuskil näinud, et nii tuttavad.. ja oligi, olen nendega kaks korda lennanud ja viimasel lennul suhtlesime, sellepärast tunduski tuttav. Käisingi ükspäev nendega kohvitamas.. ja juba mitu korda olen tahtnud öelda, et kohvitamised harbouris on hetked, mida on raske sõnadesse panna ja mida Eestis ei ole võimalik kogeda.. Üks asi, mis mulle Küprose juures meeldib- siinseid inimesi ei huvita, mida sa kannad, milline sa välja näed- peaasi, et ise rahul oled.. eestlastel on selle kohapealt veel pikk maa minna. Ja lause, et ei ole oluline kus sa oled, vaid kellega oled, peab ka siin paika.
Maria ja Ingi käisid puhkamas, olid siin kaks nädalat. Väga lahe oli! Lisaks nendele tuli mulle 20kg kohver, kus oli kõike head ja paremat Eestist.. alustades merevaigust, lõpetadest musta leiva ja Eesti siidriga. Kui te vaid oskaks ette kujutada, kui palju asju ma Eestist igatsen.. kuigi jah, seal olles krimpsutasin nägu, kui merevaik külmkapist vastu vaatas ja nüüd teeb see pisike karbike mind nii õnnelikuks. Ükspäev sain Poola shokolaadi ja olen veendunud, et Eesti shokolaadist midagi paremat ei ole.
Mõtlesin, et kirjutan täna pikalt ja laialt, aga kuna mu netikiirus ei ole jälle kiita ja mõtted jooksevad eest ära, siis naudin oma õhtut edasi.. Teile saadan aga soojust ja kallistusi! 

 Lubasin kirjutada, et we're Estonians and we never keep calm!! Muidugi jah, toredad 2nädalat olid.. ja Inks- nüüd sain aru, kui ütlesid, et pikkade juustega raske ümber käia, sest teie juuksekarvu koristan küll detsembrini :)

As more you know - as cleverer you become..

Ei teagi, millest alustada. Räägin siis natuke oma tööst, nimelt töötan jätkuvalt Alexandris, see aasta alustasin baaris ja minibaaris.. hetkel on veel vara öelda, kas mulle meeldib see rohkem või vähem kui restoran.. aga julgelt võin öelda, et restorani staffi ei anna mitte millegagi võrrelda- nagu minu Küprose pere. Kõik oma break-time veedan just all restoranis, minu südame teevad need inimesed enda sõnade ja kallistustega soojaks.. ja eks ma üks restorani päikesekiir ju olin ka. Lõpuks ometi kauplesin välja aastaringselt kaks vaba päeva, mille üle on mul nii hea meel. Tööajaks on üldiselt 16.30-01.00, mis tekitab minus meeletut peavalu, sest mina olen üks neist vähestest, kes armastab töötada splitti, aga mis ei tapa teeb tugevaks.
Nädalapäevad nimetasime ümber- monday, tuesday, hugeday, templeday and 'freakin weekend' - seda just sellepärast, et traditsiooniks on saanud igapäevane väljaskäimine.. ja kõik naeravad, et kas meil aega magada ka, või istumegi ainult väljas- siis magamine on nõrkadele.. elu on lill!
Üritan järgemööda kõigest sellest rääkida, mida minult on küsitud.. Olen juba varem maininud, et seekord elan siin üksi ja nii mõnigi asi on teistmoodi. Korter on mul jätkuvalt sama, kuigi tundub minu jaoks natuke liiga suur nüüd.. aga ei, üksi ma olla ei karda ja pole sellepeale mõelnudki. Kui eelmine aasta rääkisin eesti keelt nii tööl, kui kodus, siis see aasta teen seda tunduvalt vähem- nii mõnigi kord leian end kirjutamas ja unenägusid nägemas inglise keeles. Ma ei jõua ära oodata, kuna mu naabrid ometi oma asjad kokku pakivad ja ära kolivad- ükspäev tegime pastaõhtu ja pärast tulid kaks töökaaslast siia, kell polnud veel südaöögi, kui me neid oma jutuga häirisime.. täna hommikul kell 7 oli see mees nagu isalõvi rõdul ja röökis, et rahu ei saa.. Hillar ütles neile, et suve te siin küll ei näe. Pean ennast jätkuvalt kordama, et ei saa aru inimestest, kes kolivad sellisesse kohta.. kõigest viieteistkümne minuti kaugusel asub väga väga väga rahulik rajoon, just vanainimestele.
Ükspäev ütlesin Bretile, et tal on nii armsad sõbrannad.. kui Bret sai sõnumi, et ta endale siin Küprosel liiga ei laseks teha, et kõik uudised pasundavad, mis meil siin toimub. Minule kirjutasid nii mõnedki võõrad inimesed, et kuidas me hakkama saame ja mis siin täpsemalt toimub. On ju ilmselge, et see kõik siin ei juhtunud üleöö, ühe hetkega. Kas midagi on muutunud? Ei ole. Pangad olid küll kinni ja paljud ei saanud raha välja võtta, lisaks pani minu pank üldse uksed kinni, aga muud ei midagi.. nii mõnigi kohalik teeb selle üle sellist huumorit, et hoia ja keela. Mingi osa rahast mina siiski kaotasin, aga nagu mu emme ütles- ela üks päev korraga ja tulevikule mõtle siis kui see käes on. Ja see, et küll varsti isamaa oma tütred jälle vastu võtab, siis ei ole kojutulekule veel mõelnud- meil on kõik ikka samamoodi nagu vanasti, ega me ju rikkad ärimehed ei ole. 

Eelmine aasta samal ajal käisime juba ujumas, praegu on siin veel hetkel jahe, kuigi viimased paar päeva on lõpuks ometi soojad-päikesepaistelised olnud. Õhtud on veel küll külmad, aga eks vaikselt hakkab see suvi ka tulema.
Ühel reedel käisime Helinal külas ja teate, see õhtu oli selline, et mul on raske sõnu leida. Rahulik ja nii selline... teistsugune? Nagu oleks kuhugi kaugele läinud ja lihtsalt olnud. Sõime õhtust ja seltskond oli üldse niii mõnus.. Ja juba järgmine reede käisime nendega bowlingus, ka märkimisväärne õhtu.
Eile käisin veinikoolitusel, mis kestis kaheksa tundi- õppisime Prantsusmaa ja Itaalia veine.. alustades viinamarjadest ja veinitegemisest lõpetades veini esitlemisest ja pudeli korrektsest avamisest. Muidugi nende veini nimedega oli mul küll alguses tükk maad tegemist, sest prantsuse ja itaalia keel on minu jaoks võrdne hiina keelega, aga kokkuvõttes mulle väga meeldis. Ja kindlasti ei jää see viimaseks koolituseks.

Hetkel lõpetan, killuke päikest teile. :) 

Live in the present and make it beautiful. :)

Mõtlesin, et räägin seekord koos piltidega jälle. Meil oli ülivinge nädalavahetus, mis sai alguse tegelikult juba neljapäeval, kui otsustasime, et teeme filmiõhtu. Võtsime veini ja snäkke ning läksime Hillar juurde, filmivaatamisest suurt midagi välja ei tulnud, kuulasime muusikat ja rääkisime niisama, kuni Adonise ja Rostiku tulekuni.. kell üks öösel meie uued naabrid arvasid, et me segame nende und, nimelt on siin ju tööinimesi ka, nende meelerahuks otsustasime, et läheme Templisse (naistepäev oli ju kätte jõudnud) - noh, nüüd siis teate kõik, et seal on suur puu maja ees, eksju :) Mu armsad Eesti neiud naeravad siiamaani, kui Helina küsis, et kus see tempel asub, siis tark Siisike vastas, et see kus suur puu maja ees on.. hehe :) Lisaks mainin, et ei saa aru inimestest, kes kolivad sõna otseses mõttes möllu keskele, suvel on neil võimatu siin magada, kui isegi inimeste rääkimine ning vaikne muusika neid segab. Tänagi öösel oli mees lubanud ühtedele politsei kutsuda, kes kell neli öösel autoga piruette tegid.. :D Mina magasin, mind ei häiri ju miski. Aga tulles tagasi neljapäeva õhtu juurde, siis nalja sai palju ja pärast Templit läksime barstreedile ja siis koju.

Reedel käisin shoppamas, meil on ülipalju soodukaid siin, et see on ulme. Erinevalt Eestist tähendab Küprosel allahindlus allahindlust, mitte et hinnad aetakse üles ja seejärel mingi protsent võetakse maha. 

Loomulikult tähistasime naistepäeva, alustasime seda musta leiva, merevaigu ja Vana Tallinnaga.. ehk siis Eesti tüdrukud tegid seda kodumaiselt. Seejärel suundusime Bretu ja Helinaga Flairsisse, hiljem läksime Kairi ja Bretuga Lofti ja peolõvid nagu me Bretiga olime, et enne kella 6 pole mõtet koju minna, siis läksime ja möllasime Vibesis edasi. 

Laupäeval sai meie armas Bretuke aasta vanemaks.. alguses mõtlesime, et kahest ägedast päevast aitab selleks nädalavahetuseks, aga siis otsutasime, et mis see kaks ilma kolmandata ikka on. Niisiis suundusime jälle barstreedile. Bretile naermiseks kirjutan, et need jääshotid olid ülihead, vist midagi kookost ja ananassi... :D Minul oli natuke lihtsam, minul tööpäevi polnud, aga Bret see-eest pidutses ja töötas mõnuga :)
Pühapäev oli meil muidugi puhkepäev.

Esmaspäeval tuli Helina külla, kelle varbad löövad mööda Paphost laineid.. :)
Kella kolme aeg liikusime Helina ja Bretiga harbourisse, kohvitama.. ilm oli nii iluuus! Üldse oli väga mõnna.

Õhtul tulid Kairi ja Bret külla ja tegime pläkupläku nagu ikka.. Te ei kujuta ettegi, kui vinged Eesti naiskad mul siinpool Küprost on.. ja uskumatu, et selleks peab nii kaugele tulema, et neid leida. :) 

Tean, et teil seal Eestis on ju hästi külm... siis teile silmailuks midagi ilusat! Juba rohkem kui nädal olen jälle tagasi olnud, aeg lendab.. ning minu suvi on peagi ukse-ees :)

Maybe it's not about the happy ending, maybe it's about the story.

Nonii, minu Küprose aeg ongi jälle kätte jõudnud. Paljudele oli üllatuseks, et ma Eestis olin ning nii mõnedki ei teadnud seda kuni mu minekuni või ehk ei tea siiani. Meie hotelli renoveeriti, niisiis oli mul hea aeg tulla, et pikendada passi, mis oli nagunii veebruaris lõppemas ning teha ära libedasõit ja otsustasin ka geelküünte koolitusele minna. Ma ise ütlesin küll, et aeg venis nagu tatt, aga nüüd järelemõeldes see vist päris nii ei olnud, sest nii mõnedki armsad inimesed jäid nägemata, alustades Mirjast ja Mariliisist. Ja Soomes käik jäi ka liiga lühikeseks.
Minu lennuks sai siis Riia-Milaano, Milaano-Paphos. Teist korda olin Winter Garden hotellis ja muljed on ikka sama head, tuba on nii mõnus ja hommikusöögist ei hakka üldse rääkimagi. Aga lennust siis nii palju, et eelmine aasta kui Itaalias käisime, siis väga vähesed rääkisid inglise keelt, seekord istusid minu kõrval, ees ja taga Itaalia kutid, kes laulsid mulle terve tee "I believe i can fly, i believe i can touch the sky" - lennu lõpuks mõtlesin, et küll oli tore, kui nad ütlesid ainult ciao bella ja sellega asi lõppes.. Lisaks sellele oli mul võimalus lennata samal päeval Küprosele, et kahe lennu vahe oleks olnud tund, aga mõtlesin, et ei riski, sest et Milaanos pagas kätte saada, check in teha ja turvakontroll läbida pole piisav ning nüüd võite küsida, kas mu lennuk jõudis 40 minutit varem.. See eest nautisin kaks korda mullivanni ja olin väljapuhanud.
Lend Paphosele möödus nii aeglaselt, mõtlesin, et lõppu ei tulegi. Kuid selle eest kell seitse õhtul võttis lennujaamast mind vastu üks soe märtsikuu, kraade oli 20.. ja ei saa mainimata jätta, kui ilus on õhtune lennurada! Lennujaamast tulin bussiga koju, bussipeatus asub täpselt hotelli kõrval ning ei suutnud ära imestada, kui ilus see välja näeb. Seisin seal kohvrid käekõrval, lollakas naeratus suul ja tundsin, et olengi õiges kohas..
Ütlesin Bretule, et kirjutan selle ka blogisse, mis meiega juhtus. Käisime õhtul jalutamas ning ühed hakkasid autoga ümber meie tiirutama, me tuugalt ei teinud välja nagu ikka.. mõtlesime siis, et läheme vaatame, kuidas Alexander välja näeb ja kõndisime mööda mere äärt.. väljas oli kottpime loomulikult ja hetk hiljem need samad töllakad olid auto ära parkinud ja ehmatasid meid silla ääres niimoodi, et meil mõlemad hüppas süda seest välja.. nemad muidugi lindistasid meie kiljumist/röökimist ja neil oli nalja kui palju, aga mina ütlesin küll, et pole never niimoodi siin Küprosel veel ehmatanud. :D
Eile retuusides koristades mõtlesin, et midagi on valesti.. mõni hetk hiljem lühikestes riietes rõdul istudes taipasin, et -20kraadi on märkamatult vahetunud lühikestesse riietesse. Kaks asja, millega Eestit ei saa võrrelda - talvine tähistaevas ja internet.. Meie armas Jansa jäi seekord Eestimaale ja nüüd ongi see koht, kus Sind tervitan!! Sulle teadmiseks, ma pole väga muud kaks päeva teinud, kui ainult koristanud, võid ju ette kujutada, milline see korter välja nägi, kui siin kaks kuud keegi ringi ei liikunud..Ma ei oskagi mitte midagi kirjutada, lihtsalt niiii hea on tagasi olllla!!!!

''Sa ei julge. Tähendab - Sul pole tahtmist. Tahtmine annab julguse."

Pean taaskord ütlema, et nii palju aega on viimasest postitusest möödas. Lubasin juba ammu-ammu, aga ei ole seda jõudnud teha. Igatahes, Viivu lubas ju mainida, et eks natuke ole see tema süü ka, hehe :D
Vahepeal on ju nii palju toimunud.. alustaks vist sellest, et me jõudsime ikka Ayia Napal ära käia, kahjuks vaid ühe korra, aga asi seegi.. Hooaeg on ju seal lühem kui siin mujal.. Seal olid nii vinged peod ja nii ilusad rannad!! Käisime päevakruiisil, nii mõnus. Ilmselt siin Paphosel oleks see sama mõnus, aga Ayia Napal tundsime end tõeliste turistidena. Lisaks sellele tegime ära slingshot ride, see on siis põhimõtteliselt selline asi, et sa istud ühe "palli" sisse, kus sind nööritatakse-traksitatakse kinni ja seejärel võib sõit alata 100m kõrgusele kuni 160km/h - üks vingemaid asju üldse! Saime endale videod ka, kogu aeg kui vaatame, ei suuda naeru tagasi hoida, niiet kõigil kellel võimalus - MEIE SOOVITAME! 
Seejärel tulid Viivu ja Triinu siia.. Ja just siis ei olnud ma Viivut näinud täpselt 11 kuud, siiani on seda imelik mõelda. Ma mõtlesin, et sellest kirjutan ilmselt palju, et mida me kõike tegime.. aga nüüd ma ei oskagi millestki rääkida. Me käisime rannas, käisime peol, mängisime bowlingut, sõime sushit, oeeh.. Ei väsi vist kordamast, et aeg lendab nii kiiresti, sama kiiresti lendas see armas nädal.  Ja üldse meil oli neljakesi nii tore, igatsen teiiid! PS! Lubasin kirjutada, et Viivu jättis oma sokid mulle. :D Pildid on alati öelnud rohkem, kui minu sõnad, niiet neid siis seekord natuke rohkem kui üks. 
Pärast Viivut ja Triinut tulid meile külla Jansa perekond, niiet kaks järgmist nädalat olid meil ka sisustatud, nii tore oli taaskord.. nüüd tundub meil korter natuke suure-võitu, ometi on ta ju väike. :D
Iga hea asi lõppeb kord ning meie suvi hakkab ka otsa saama, teil on juba lumi maas ning ka meil lähevad ilmad jahedamaks (loe: rannas saab veel käia, kuid mitte ilmselt kauaks). Nüüd pikemaks ajaks pole meil muud külla oodata, kui vihma, selleni on veel natuke aega, aga vaheldus missugune sellele kuumusele.
Kolm korda võin öelda sõna USKUMATU, aga meil sai siin oldud juba AASTA! Kes oleks osanud arvata, et me jäämegi siia esialgu aastaks või rohkemgi veel? Kindel on see, et seda aastat ei vahetaks ma mitte millegi muu vastu. Janika on suutnud mind välja kannatada terve aasta, mille üle on mul ainult hea meel. Mul on silme ees see, kuidas me uhkelt seadsime sammud Londoni poole, kus lennujaamas tuli oodata rohkem kui 15 tundi ning kuidas me surmväsinutena istusime lennukis ja silmitsesime pikki-silmi Küprose lennujaama.. ja nüüd leian enda mõtteist tihti laulusõnad: "Ma pole turist, ma elan siin.."

Ja nüüd ma siin istun, tee tass käes ja nostalgitsen.. aga teile vaatamiseks mõned pildid...

 Lets have some shots...

This girl is on fire.. :*

 TERVISEKS!

 We are the party shaker .. Lets party toniiight (8) 

 Ilmselt sa mu maha lööd.. aga mulle nii meeldib!

 They just wanna have f-u-n!

You only live once.. but if you live it right, once is enough.

Suure suuga olen lubanud kirjutada, aga jälle pole seda nii kaua teinud.. Ei teagi kuskohast alustada.. Mul oli ju kaks kuud tagasi sünnipäev, üllatuseks tulid mu armsad Anks, Stas ja Aron meile siia külla.. :) Kaks nädalat olid siin, kui nemad ära läksid tuli mu emme kaheks nädalaks, niiet lennujaama oli meil täitsa üks minek.. Mul on nii hea meel, et nad lõpuks siiapoole jõudsid ja siin ära käisid, issi oleks võinud ka tulla, aga küll ka tema ükskord jõuab  :) 

Ükskord mõtlesime Jansaga, et läheme natuke varem tööjuurde, et läheme kohvitame ja sööme natuke.. niisiis seadsime ennast 20minutit varem kodust välja, tööle jõudes jäi meile niiöelda teepeale ette külmkapp (võite ette kujutada, selline nagu üks suur tuba, kus on kõik juur- ja puuviljad).. mõtlesime, et võtame siis paar tomatit ka ikka kaasa. Astusime uksest sisse ja Jansa lausus kuldsed laused: "Kui hea jahe siin on, siia võikski jääda!" ... järgmisel hetkel sulgus uks ning seejärel kustus tuli.. Esimene küsimus oli: "Siisu, kus sa oled?" Ning sekund hiljem olime mõlemad paanikas, sest uks lihtsalt ei avanenud.. hetk hiljem tundsime, kuidas kananahk tuli ihule ja hirm tegi veel oma töö.. Polnud muud teha, kui lihtsalt karjuda ja ust tampida, seejärel kõndis hotelli "hooldaja-remondimees" mööda, kes meile ukse avas.. Seejärel läks Jansa tagasi külmkappi ning väljus tomatid käes, kui meie ette sattus kuri peakokk, kelle esimesene küsimus oli, et miks me tema tomateid sööme? :D Minu näost võis lugeda vaid: "Are u serious???" Vähe sellest, et Jansa jõudis külmkapis rääkida, kuidas me ära sureme ja kuidas õhtul keegi meid leiab, kui lilli võtma tullakse... küsib tema, et miks me tema tomateid sööme.. vähe sellest, iga hommik staffi minnes meenutavad meile kõik meie seiklust, küsides, kas täna tomatit ei söögi.. :) 

Nädal tagasi käisime ühel peol "save water, drink alcohol" hotelli staff'iga, kus oli open-bar, pilet oli 15eurot ja nagu nimi ütleb, siis juua võis lõpmatuseni.. Ülemõistuse tore õhtu oli! Peol lasti ainult kreeka muusikat, mis oli omamoodi.. aga meile kõigile meeldis, alguses tööjuures rääkisime, et ehk ei ole nii lõbus, kui muusika meile midagi ei ütle, aga vastupidi, super oli :)

Ilmad on meil väga soojad, juulis ei suutnud korralikult magadagi, sest nii palav oli.. aga nüüd oleme sellega juba harjunud, päeval on temperatuur üle 40ne, öösel 30. Võite ju ette kujutada küll, kui lust on peale tööd randa minna ja lihtsalt lebotada. Siin on paljudel kombeks rannatennist mängida, niisiis mõtlesime seda teha meiegi... Ostsime esimesed reketid, lõbu jätkus vaid paariks minutiks, sest suutsime koheselt ühe reketi katki mängida.. Seejärel kaotasime pallid ära, ostsime uued, kaotasime reketi ära, ostsime uued, lõhkusime pallid ära.. ostsime uued, siis varastati reketid ära... ehk siis mõtlesime, et asi pole meile, nokk kinni ja saba lahti. Lõppude lõpuks saime ikka asja käppa, just ükspäev rääkisime, et tennise-igatsus on, niiet.... :) 

Ma olen mõelnud, et ma ei kirjutagi muust, ainult sellest kui palju mulle siin meeldib ja kui hea siin on... aga just nii ongi. Ma pole öelnud, et Eestis parem ei oleks, ma ei tea, kas ma just Eestit igatsen, aga enda inimesi küll. Nii paljud on küsinud, et kui kaua siis veel? Seda ei tea ma veel isegi.. ma tulin siia teadmisega, et ehk siis aastaks, aga hetkel on mõtteis vähemalt teine veel, kuid eks seda näitab aeg.. kuna aeg lendab nii kiiresti, siis ei oska ma iial öelda, mis saab homme. Ära ma teid unustanud ei ole ja mõtlen teie peale ikka kogu aeg.. Muah! 

 Meie arbuusionuke. :D

 Maailma parim emme!

 Minu kallid!!!! :*

 Beach party'l..

 Mu armsad naiskad! :)

 Jansa, Bretu ja Helinaga mõnus lõunake :)