As more you know - as cleverer you become..

Ei teagi, millest alustada. Räägin siis natuke oma tööst, nimelt töötan jätkuvalt Alexandris, see aasta alustasin baaris ja minibaaris.. hetkel on veel vara öelda, kas mulle meeldib see rohkem või vähem kui restoran.. aga julgelt võin öelda, et restorani staffi ei anna mitte millegagi võrrelda- nagu minu Küprose pere. Kõik oma break-time veedan just all restoranis, minu südame teevad need inimesed enda sõnade ja kallistustega soojaks.. ja eks ma üks restorani päikesekiir ju olin ka. Lõpuks ometi kauplesin välja aastaringselt kaks vaba päeva, mille üle on mul nii hea meel. Tööajaks on üldiselt 16.30-01.00, mis tekitab minus meeletut peavalu, sest mina olen üks neist vähestest, kes armastab töötada splitti, aga mis ei tapa teeb tugevaks.
Nädalapäevad nimetasime ümber- monday, tuesday, hugeday, templeday and 'freakin weekend' - seda just sellepärast, et traditsiooniks on saanud igapäevane väljaskäimine.. ja kõik naeravad, et kas meil aega magada ka, või istumegi ainult väljas- siis magamine on nõrkadele.. elu on lill!
Üritan järgemööda kõigest sellest rääkida, mida minult on küsitud.. Olen juba varem maininud, et seekord elan siin üksi ja nii mõnigi asi on teistmoodi. Korter on mul jätkuvalt sama, kuigi tundub minu jaoks natuke liiga suur nüüd.. aga ei, üksi ma olla ei karda ja pole sellepeale mõelnudki. Kui eelmine aasta rääkisin eesti keelt nii tööl, kui kodus, siis see aasta teen seda tunduvalt vähem- nii mõnigi kord leian end kirjutamas ja unenägusid nägemas inglise keeles. Ma ei jõua ära oodata, kuna mu naabrid ometi oma asjad kokku pakivad ja ära kolivad- ükspäev tegime pastaõhtu ja pärast tulid kaks töökaaslast siia, kell polnud veel südaöögi, kui me neid oma jutuga häirisime.. täna hommikul kell 7 oli see mees nagu isalõvi rõdul ja röökis, et rahu ei saa.. Hillar ütles neile, et suve te siin küll ei näe. Pean ennast jätkuvalt kordama, et ei saa aru inimestest, kes kolivad sellisesse kohta.. kõigest viieteistkümne minuti kaugusel asub väga väga väga rahulik rajoon, just vanainimestele.
Ükspäev ütlesin Bretile, et tal on nii armsad sõbrannad.. kui Bret sai sõnumi, et ta endale siin Küprosel liiga ei laseks teha, et kõik uudised pasundavad, mis meil siin toimub. Minule kirjutasid nii mõnedki võõrad inimesed, et kuidas me hakkama saame ja mis siin täpsemalt toimub. On ju ilmselge, et see kõik siin ei juhtunud üleöö, ühe hetkega. Kas midagi on muutunud? Ei ole. Pangad olid küll kinni ja paljud ei saanud raha välja võtta, lisaks pani minu pank üldse uksed kinni, aga muud ei midagi.. nii mõnigi kohalik teeb selle üle sellist huumorit, et hoia ja keela. Mingi osa rahast mina siiski kaotasin, aga nagu mu emme ütles- ela üks päev korraga ja tulevikule mõtle siis kui see käes on. Ja see, et küll varsti isamaa oma tütred jälle vastu võtab, siis ei ole kojutulekule veel mõelnud- meil on kõik ikka samamoodi nagu vanasti, ega me ju rikkad ärimehed ei ole. 

Eelmine aasta samal ajal käisime juba ujumas, praegu on siin veel hetkel jahe, kuigi viimased paar päeva on lõpuks ometi soojad-päikesepaistelised olnud. Õhtud on veel küll külmad, aga eks vaikselt hakkab see suvi ka tulema.
Ühel reedel käisime Helinal külas ja teate, see õhtu oli selline, et mul on raske sõnu leida. Rahulik ja nii selline... teistsugune? Nagu oleks kuhugi kaugele läinud ja lihtsalt olnud. Sõime õhtust ja seltskond oli üldse niii mõnus.. Ja juba järgmine reede käisime nendega bowlingus, ka märkimisväärne õhtu.
Eile käisin veinikoolitusel, mis kestis kaheksa tundi- õppisime Prantsusmaa ja Itaalia veine.. alustades viinamarjadest ja veinitegemisest lõpetades veini esitlemisest ja pudeli korrektsest avamisest. Muidugi nende veini nimedega oli mul küll alguses tükk maad tegemist, sest prantsuse ja itaalia keel on minu jaoks võrdne hiina keelega, aga kokkuvõttes mulle väga meeldis. Ja kindlasti ei jää see viimaseks koolituseks.

Hetkel lõpetan, killuke päikest teile. :) 

Live in the present and make it beautiful. :)

Mõtlesin, et räägin seekord koos piltidega jälle. Meil oli ülivinge nädalavahetus, mis sai alguse tegelikult juba neljapäeval, kui otsustasime, et teeme filmiõhtu. Võtsime veini ja snäkke ning läksime Hillar juurde, filmivaatamisest suurt midagi välja ei tulnud, kuulasime muusikat ja rääkisime niisama, kuni Adonise ja Rostiku tulekuni.. kell üks öösel meie uued naabrid arvasid, et me segame nende und, nimelt on siin ju tööinimesi ka, nende meelerahuks otsustasime, et läheme Templisse (naistepäev oli ju kätte jõudnud) - noh, nüüd siis teate kõik, et seal on suur puu maja ees, eksju :) Mu armsad Eesti neiud naeravad siiamaani, kui Helina küsis, et kus see tempel asub, siis tark Siisike vastas, et see kus suur puu maja ees on.. hehe :) Lisaks mainin, et ei saa aru inimestest, kes kolivad sõna otseses mõttes möllu keskele, suvel on neil võimatu siin magada, kui isegi inimeste rääkimine ning vaikne muusika neid segab. Tänagi öösel oli mees lubanud ühtedele politsei kutsuda, kes kell neli öösel autoga piruette tegid.. :D Mina magasin, mind ei häiri ju miski. Aga tulles tagasi neljapäeva õhtu juurde, siis nalja sai palju ja pärast Templit läksime barstreedile ja siis koju.

Reedel käisin shoppamas, meil on ülipalju soodukaid siin, et see on ulme. Erinevalt Eestist tähendab Küprosel allahindlus allahindlust, mitte et hinnad aetakse üles ja seejärel mingi protsent võetakse maha. 

Loomulikult tähistasime naistepäeva, alustasime seda musta leiva, merevaigu ja Vana Tallinnaga.. ehk siis Eesti tüdrukud tegid seda kodumaiselt. Seejärel suundusime Bretu ja Helinaga Flairsisse, hiljem läksime Kairi ja Bretuga Lofti ja peolõvid nagu me Bretiga olime, et enne kella 6 pole mõtet koju minna, siis läksime ja möllasime Vibesis edasi. 

Laupäeval sai meie armas Bretuke aasta vanemaks.. alguses mõtlesime, et kahest ägedast päevast aitab selleks nädalavahetuseks, aga siis otsutasime, et mis see kaks ilma kolmandata ikka on. Niisiis suundusime jälle barstreedile. Bretile naermiseks kirjutan, et need jääshotid olid ülihead, vist midagi kookost ja ananassi... :D Minul oli natuke lihtsam, minul tööpäevi polnud, aga Bret see-eest pidutses ja töötas mõnuga :)
Pühapäev oli meil muidugi puhkepäev.

Esmaspäeval tuli Helina külla, kelle varbad löövad mööda Paphost laineid.. :)
Kella kolme aeg liikusime Helina ja Bretiga harbourisse, kohvitama.. ilm oli nii iluuus! Üldse oli väga mõnna.

Õhtul tulid Kairi ja Bret külla ja tegime pläkupläku nagu ikka.. Te ei kujuta ettegi, kui vinged Eesti naiskad mul siinpool Küprost on.. ja uskumatu, et selleks peab nii kaugele tulema, et neid leida. :) 

Tean, et teil seal Eestis on ju hästi külm... siis teile silmailuks midagi ilusat! Juba rohkem kui nädal olen jälle tagasi olnud, aeg lendab.. ning minu suvi on peagi ukse-ees :)

Maybe it's not about the happy ending, maybe it's about the story.

Nonii, minu Küprose aeg ongi jälle kätte jõudnud. Paljudele oli üllatuseks, et ma Eestis olin ning nii mõnedki ei teadnud seda kuni mu minekuni või ehk ei tea siiani. Meie hotelli renoveeriti, niisiis oli mul hea aeg tulla, et pikendada passi, mis oli nagunii veebruaris lõppemas ning teha ära libedasõit ja otsustasin ka geelküünte koolitusele minna. Ma ise ütlesin küll, et aeg venis nagu tatt, aga nüüd järelemõeldes see vist päris nii ei olnud, sest nii mõnedki armsad inimesed jäid nägemata, alustades Mirjast ja Mariliisist. Ja Soomes käik jäi ka liiga lühikeseks.
Minu lennuks sai siis Riia-Milaano, Milaano-Paphos. Teist korda olin Winter Garden hotellis ja muljed on ikka sama head, tuba on nii mõnus ja hommikusöögist ei hakka üldse rääkimagi. Aga lennust siis nii palju, et eelmine aasta kui Itaalias käisime, siis väga vähesed rääkisid inglise keelt, seekord istusid minu kõrval, ees ja taga Itaalia kutid, kes laulsid mulle terve tee "I believe i can fly, i believe i can touch the sky" - lennu lõpuks mõtlesin, et küll oli tore, kui nad ütlesid ainult ciao bella ja sellega asi lõppes.. Lisaks sellele oli mul võimalus lennata samal päeval Küprosele, et kahe lennu vahe oleks olnud tund, aga mõtlesin, et ei riski, sest et Milaanos pagas kätte saada, check in teha ja turvakontroll läbida pole piisav ning nüüd võite küsida, kas mu lennuk jõudis 40 minutit varem.. See eest nautisin kaks korda mullivanni ja olin väljapuhanud.
Lend Paphosele möödus nii aeglaselt, mõtlesin, et lõppu ei tulegi. Kuid selle eest kell seitse õhtul võttis lennujaamast mind vastu üks soe märtsikuu, kraade oli 20.. ja ei saa mainimata jätta, kui ilus on õhtune lennurada! Lennujaamast tulin bussiga koju, bussipeatus asub täpselt hotelli kõrval ning ei suutnud ära imestada, kui ilus see välja näeb. Seisin seal kohvrid käekõrval, lollakas naeratus suul ja tundsin, et olengi õiges kohas..
Ütlesin Bretule, et kirjutan selle ka blogisse, mis meiega juhtus. Käisime õhtul jalutamas ning ühed hakkasid autoga ümber meie tiirutama, me tuugalt ei teinud välja nagu ikka.. mõtlesime siis, et läheme vaatame, kuidas Alexander välja näeb ja kõndisime mööda mere äärt.. väljas oli kottpime loomulikult ja hetk hiljem need samad töllakad olid auto ära parkinud ja ehmatasid meid silla ääres niimoodi, et meil mõlemad hüppas süda seest välja.. nemad muidugi lindistasid meie kiljumist/röökimist ja neil oli nalja kui palju, aga mina ütlesin küll, et pole never niimoodi siin Küprosel veel ehmatanud. :D
Eile retuusides koristades mõtlesin, et midagi on valesti.. mõni hetk hiljem lühikestes riietes rõdul istudes taipasin, et -20kraadi on märkamatult vahetunud lühikestesse riietesse. Kaks asja, millega Eestit ei saa võrrelda - talvine tähistaevas ja internet.. Meie armas Jansa jäi seekord Eestimaale ja nüüd ongi see koht, kus Sind tervitan!! Sulle teadmiseks, ma pole väga muud kaks päeva teinud, kui ainult koristanud, võid ju ette kujutada, milline see korter välja nägi, kui siin kaks kuud keegi ringi ei liikunud..Ma ei oskagi mitte midagi kirjutada, lihtsalt niiii hea on tagasi olllla!!!!