Tegelikult olen nüüdseks jõudnud juba natuke kahetseda, et restorani asemel baari valisin.. vahel olin ikka päris kurb, alustades juba sellest, et restorani staffi oli nagu tõeline perekond. Kaks eelmist nädalat töötasin minibaaris, põhimõtteliselt kogu aeg pool päeva ja tegin overtime, ehk sellepärast tundus see must-valge, nüüd töötan ikka fullday ja põhimõtteliselt kui enne aega valmis saan, võin äära minna, et oma ületunde tasa teha.. ja ei teagi, kas asi on selles, et mul on täna hea tuju või milleski muus, aga nüüd need kolm päeva (mil olen minibaaris olnud 09.00-17.30) tundub see päris OK. Mida see endast kujutab? Põhimõtteliselt käin toast tuppa, vaatan kes mida söönud-joonud on ja koostan arveid, lisaks on meil tea-coffee station, mida tuleb iga päev vahetada. Selle töö eelis on see, et sul on aega 8 tundi seda teha, manager ei jookse su seljataga ega ütle, mida teha. Lisaks on minibaaril üks ülesanne veel- sünnipäevad ja aastapäevad, oh kuidas mulle need meeldivad! Võite ju ette kujutada, kuidas ma kellelegi torti ja õhupalle viin, selline energiline nagu ma olen. Üldiselt töötan minibaaris 3päeva ja baaris 2päeva.. nüüd näiteks reede ja laupäev töötan baaris, kella 16.30st 01.00ni ning see ei meeldi mulle ja arvan, et ei hakkagi meeldima. See kujutab endast siis tellimuste võtmist ja jookide serveerimist, tegin seda ju ka restoranis, kuid on vahe küll milliste inimestega sa töötad. Ei, leidub ka normaalseid, kuid need saab ainult sõrmedepeal kokku lugeda.. (Lisaks baaris venib aeg nagu tatt).. kuid jah, eks kõigile ei saagi kõik meeldida.
Täna lõpetasin 17.30, läksin poolbaari kohvile ja niisama pläkutama, nägin uusi praktikante ka. Nimelt tulid uued rootslased, tunduvad sellised arglikud, nunnukad... eks need vanad olijad ikka panevad neid tegema seda, mida nad ise teha ei taha.. Nagu öeldakse, terves maailmas on inimesed ühesugused, keegi pole parem ega halvem, on vaid erinevad ümbrused ja kombed- vahel imestan, kui hästi see lause paika peab. Kuid jah, oma sõna tuleb maksma panna, sest igaüks seisab ju enda eest. Ilmselt ka see üks põhjuseid, miks viimasel ajal on mulle öeldud, et olen liiga otsekohene, ei leia mina põhjust, miks peaksin keerutama või midagi ilustama. Kokkuvõtteks on tööd palju, sest hotell on meil täiesti fully-booked. Ja tegelikult on nii, et mis ei tapa, teeb tugevamaks.. sest see, mis seal tööjuures toimub on ainult näpuotsake minu elust, olen siin ju niiiiivõrd rahul. Nagu me ikka ütleme, in Cyprus- there is always a reason to smile..
Kui nüüd natuke rääkida meie toredast ilmast, siis tere tulemast suvi ja hüvasti jakid! Jah, suvi on tõepoolest käes, temperatuur on rohkem kui kolmkümmend ja seekord tundub veel eriti kuum, seda ühel lihtsal põhjusel- see aasta muutus kõik järsult, ehk nii ühe ööga läks 20lt 30le, eelmine aasta see-eest oli 20, 22, 25, 27 ja nii edasi, oli aega harjumiseks, niiet tõesti tundub sigapalav, aga üks suur kuumuse-armastaja olen ma ju olnud küll ja homme ongi vaba päev, ehk saan ka esimest korda randa :)
Igavust siin küll tundnud ei ole, kuna väljas käime ülipalju.. igapäev tutvume erinevate inimestega, just ükspäev sain tuttavaks Ryanairi stjuardesside ja pilootidega. Rääkisin peol Bretile, et olen neid kuskil näinud, et nii tuttavad.. ja oligi, olen nendega kaks korda lennanud ja viimasel lennul suhtlesime, sellepärast tunduski tuttav. Käisingi ükspäev nendega kohvitamas.. ja juba mitu korda olen tahtnud öelda, et kohvitamised harbouris on hetked, mida on raske sõnadesse panna ja mida Eestis ei ole võimalik kogeda.. Üks asi, mis mulle Küprose juures meeldib- siinseid inimesi ei huvita, mida sa kannad, milline sa välja näed- peaasi, et ise rahul oled.. eestlastel on selle kohapealt veel pikk maa minna. Ja lause, et ei ole oluline kus sa oled, vaid kellega oled, peab ka siin paika.
Maria ja Ingi käisid puhkamas, olid siin kaks nädalat. Väga lahe oli! Lisaks nendele tuli mulle 20kg kohver, kus oli kõike head ja paremat Eestist.. alustades merevaigust, lõpetadest musta leiva ja Eesti siidriga. Kui te vaid oskaks ette kujutada, kui palju asju ma Eestist igatsen.. kuigi jah, seal olles krimpsutasin nägu, kui merevaik külmkapist vastu vaatas ja nüüd teeb see pisike karbike mind nii õnnelikuks. Ükspäev sain Poola shokolaadi ja olen veendunud, et Eesti shokolaadist midagi paremat ei ole.
Mõtlesin, et kirjutan täna pikalt ja laialt, aga kuna mu netikiirus ei ole jälle kiita ja mõtted jooksevad eest ära, siis naudin oma õhtut edasi.. Teile saadan aga soojust ja kallistusi!
No comments:
Post a Comment