Maybe it's not about the happy ending, maybe it's about the story.

Nonii, minu Küprose aeg ongi jälle kätte jõudnud. Paljudele oli üllatuseks, et ma Eestis olin ning nii mõnedki ei teadnud seda kuni mu minekuni või ehk ei tea siiani. Meie hotelli renoveeriti, niisiis oli mul hea aeg tulla, et pikendada passi, mis oli nagunii veebruaris lõppemas ning teha ära libedasõit ja otsustasin ka geelküünte koolitusele minna. Ma ise ütlesin küll, et aeg venis nagu tatt, aga nüüd järelemõeldes see vist päris nii ei olnud, sest nii mõnedki armsad inimesed jäid nägemata, alustades Mirjast ja Mariliisist. Ja Soomes käik jäi ka liiga lühikeseks.
Minu lennuks sai siis Riia-Milaano, Milaano-Paphos. Teist korda olin Winter Garden hotellis ja muljed on ikka sama head, tuba on nii mõnus ja hommikusöögist ei hakka üldse rääkimagi. Aga lennust siis nii palju, et eelmine aasta kui Itaalias käisime, siis väga vähesed rääkisid inglise keelt, seekord istusid minu kõrval, ees ja taga Itaalia kutid, kes laulsid mulle terve tee "I believe i can fly, i believe i can touch the sky" - lennu lõpuks mõtlesin, et küll oli tore, kui nad ütlesid ainult ciao bella ja sellega asi lõppes.. Lisaks sellele oli mul võimalus lennata samal päeval Küprosele, et kahe lennu vahe oleks olnud tund, aga mõtlesin, et ei riski, sest et Milaanos pagas kätte saada, check in teha ja turvakontroll läbida pole piisav ning nüüd võite küsida, kas mu lennuk jõudis 40 minutit varem.. See eest nautisin kaks korda mullivanni ja olin väljapuhanud.
Lend Paphosele möödus nii aeglaselt, mõtlesin, et lõppu ei tulegi. Kuid selle eest kell seitse õhtul võttis lennujaamast mind vastu üks soe märtsikuu, kraade oli 20.. ja ei saa mainimata jätta, kui ilus on õhtune lennurada! Lennujaamast tulin bussiga koju, bussipeatus asub täpselt hotelli kõrval ning ei suutnud ära imestada, kui ilus see välja näeb. Seisin seal kohvrid käekõrval, lollakas naeratus suul ja tundsin, et olengi õiges kohas..
Ütlesin Bretule, et kirjutan selle ka blogisse, mis meiega juhtus. Käisime õhtul jalutamas ning ühed hakkasid autoga ümber meie tiirutama, me tuugalt ei teinud välja nagu ikka.. mõtlesime siis, et läheme vaatame, kuidas Alexander välja näeb ja kõndisime mööda mere äärt.. väljas oli kottpime loomulikult ja hetk hiljem need samad töllakad olid auto ära parkinud ja ehmatasid meid silla ääres niimoodi, et meil mõlemad hüppas süda seest välja.. nemad muidugi lindistasid meie kiljumist/röökimist ja neil oli nalja kui palju, aga mina ütlesin küll, et pole never niimoodi siin Küprosel veel ehmatanud. :D
Eile retuusides koristades mõtlesin, et midagi on valesti.. mõni hetk hiljem lühikestes riietes rõdul istudes taipasin, et -20kraadi on märkamatult vahetunud lühikestesse riietesse. Kaks asja, millega Eestit ei saa võrrelda - talvine tähistaevas ja internet.. Meie armas Jansa jäi seekord Eestimaale ja nüüd ongi see koht, kus Sind tervitan!! Sulle teadmiseks, ma pole väga muud kaks päeva teinud, kui ainult koristanud, võid ju ette kujutada, milline see korter välja nägi, kui siin kaks kuud keegi ringi ei liikunud..Ma ei oskagi mitte midagi kirjutada, lihtsalt niiii hea on tagasi olllla!!!!