Pean taaskord ütlema, et nii palju aega on viimasest postitusest möödas. Lubasin juba ammu-ammu, aga ei ole seda jõudnud teha. Igatahes, Viivu lubas ju mainida, et eks natuke ole see tema süü ka, hehe :D
Vahepeal on ju nii palju toimunud.. alustaks vist sellest, et me jõudsime ikka Ayia Napal ära käia, kahjuks vaid ühe korra, aga asi seegi.. Hooaeg on ju seal lühem kui siin mujal.. Seal olid nii vinged peod ja nii ilusad rannad!! Käisime päevakruiisil, nii mõnus. Ilmselt siin Paphosel oleks see sama mõnus, aga Ayia Napal tundsime end tõeliste turistidena. Lisaks sellele tegime ära slingshot ride, see on siis põhimõtteliselt selline asi, et sa istud ühe "palli" sisse, kus sind nööritatakse-traksitatakse kinni ja seejärel võib sõit alata 100m kõrgusele kuni 160km/h - üks vingemaid asju üldse! Saime endale videod ka, kogu aeg kui vaatame, ei suuda naeru tagasi hoida, niiet kõigil kellel võimalus - MEIE SOOVITAME!
Seejärel tulid Viivu ja Triinu siia.. Ja just siis ei olnud ma Viivut näinud täpselt 11 kuud, siiani on seda imelik mõelda. Ma mõtlesin, et sellest kirjutan ilmselt palju, et mida me kõike tegime.. aga nüüd ma ei oskagi millestki rääkida. Me käisime rannas, käisime peol, mängisime bowlingut, sõime sushit, oeeh.. Ei väsi vist kordamast, et aeg lendab nii kiiresti, sama kiiresti lendas see armas nädal. Ja üldse meil oli neljakesi nii tore, igatsen teiiid! PS! Lubasin kirjutada, et Viivu jättis oma sokid mulle. :D Pildid on alati öelnud rohkem, kui minu sõnad, niiet neid siis seekord natuke rohkem kui üks.
Pärast Viivut ja Triinut tulid meile külla Jansa perekond, niiet kaks järgmist nädalat olid meil ka sisustatud, nii tore oli taaskord.. nüüd tundub meil korter natuke suure-võitu, ometi on ta ju väike. :D
Iga hea asi lõppeb kord ning meie suvi hakkab ka otsa saama, teil on juba lumi maas ning ka meil lähevad ilmad jahedamaks (loe: rannas saab veel käia, kuid mitte ilmselt kauaks). Nüüd pikemaks ajaks pole meil muud külla oodata, kui vihma, selleni on veel natuke aega, aga vaheldus missugune sellele kuumusele.
Kolm korda võin öelda sõna USKUMATU, aga meil sai siin oldud juba AASTA! Kes oleks osanud arvata, et me jäämegi siia esialgu aastaks või rohkemgi veel? Kindel on see, et seda aastat ei vahetaks ma mitte millegi muu vastu. Janika on suutnud mind välja kannatada terve aasta, mille üle on mul ainult hea meel. Mul on silme ees see, kuidas me uhkelt seadsime sammud Londoni poole, kus lennujaamas tuli oodata rohkem kui 15 tundi ning kuidas me surmväsinutena istusime lennukis ja silmitsesime pikki-silmi Küprose lennujaama.. ja nüüd leian enda mõtteist tihti laulusõnad: "Ma pole turist, ma elan siin.."
Ja nüüd ma siin istun, tee tass käes ja nostalgitsen.. aga teile vaatamiseks mõned pildid...
This girl is on fire.. :*
No comments:
Post a Comment