Ei teagi, millest alustada. Räägin siis natuke oma tööst, nimelt töötan jätkuvalt Alexandris, see aasta alustasin baaris ja minibaaris.. hetkel on veel vara öelda, kas mulle meeldib see rohkem või vähem kui restoran.. aga julgelt võin öelda, et restorani staffi ei anna mitte millegagi võrrelda- nagu minu Küprose pere. Kõik oma break-time veedan just all restoranis, minu südame teevad need inimesed enda sõnade ja kallistustega soojaks.. ja eks ma üks restorani päikesekiir ju olin ka. Lõpuks ometi kauplesin välja aastaringselt kaks vaba päeva, mille üle on mul nii hea meel. Tööajaks on üldiselt 16.30-01.00, mis tekitab minus meeletut peavalu, sest mina olen üks neist vähestest, kes armastab töötada splitti, aga mis ei tapa teeb tugevaks.
Nädalapäevad nimetasime ümber- monday, tuesday, hugeday, templeday and 'freakin weekend' - seda just sellepärast, et traditsiooniks on saanud igapäevane väljaskäimine.. ja kõik naeravad, et kas meil aega magada ka, või istumegi ainult väljas- siis magamine on nõrkadele.. elu on lill!
Üritan järgemööda kõigest sellest rääkida, mida minult on küsitud.. Olen juba varem maininud, et seekord elan siin üksi ja nii mõnigi asi on teistmoodi. Korter on mul jätkuvalt sama, kuigi tundub minu jaoks natuke liiga suur nüüd.. aga ei, üksi ma olla ei karda ja pole sellepeale mõelnudki. Kui eelmine aasta rääkisin eesti keelt nii tööl, kui kodus, siis see aasta teen seda tunduvalt vähem- nii mõnigi kord leian end kirjutamas ja unenägusid nägemas inglise keeles. Ma ei jõua ära oodata, kuna mu naabrid ometi oma asjad kokku pakivad ja ära kolivad- ükspäev tegime pastaõhtu ja pärast tulid kaks töökaaslast siia, kell polnud veel südaöögi, kui me neid oma jutuga häirisime.. täna hommikul kell 7 oli see mees nagu isalõvi rõdul ja röökis, et rahu ei saa.. Hillar ütles neile, et suve te siin küll ei näe. Pean ennast jätkuvalt kordama, et ei saa aru inimestest, kes kolivad sellisesse kohta.. kõigest viieteistkümne minuti kaugusel asub väga väga väga rahulik rajoon, just vanainimestele.
Ükspäev ütlesin Bretile, et tal on nii armsad sõbrannad.. kui Bret sai sõnumi, et ta endale siin Küprosel liiga ei laseks teha, et kõik uudised pasundavad, mis meil siin toimub. Minule kirjutasid nii mõnedki võõrad inimesed, et kuidas me hakkama saame ja mis siin täpsemalt toimub. On ju ilmselge, et see kõik siin ei juhtunud üleöö, ühe hetkega. Kas midagi on muutunud? Ei ole. Pangad olid küll kinni ja paljud ei saanud raha välja võtta, lisaks pani minu pank üldse uksed kinni, aga muud ei midagi.. nii mõnigi kohalik teeb selle üle sellist huumorit, et hoia ja keela. Mingi osa rahast mina siiski kaotasin, aga nagu mu emme ütles- ela üks päev korraga ja tulevikule mõtle siis kui see käes on. Ja see, et küll varsti isamaa oma tütred jälle vastu võtab, siis ei ole kojutulekule veel mõelnud- meil on kõik ikka samamoodi nagu vanasti, ega me ju rikkad ärimehed ei ole.
Nädalapäevad nimetasime ümber- monday, tuesday, hugeday, templeday and 'freakin weekend' - seda just sellepärast, et traditsiooniks on saanud igapäevane väljaskäimine.. ja kõik naeravad, et kas meil aega magada ka, või istumegi ainult väljas- siis magamine on nõrkadele.. elu on lill!
Üritan järgemööda kõigest sellest rääkida, mida minult on küsitud.. Olen juba varem maininud, et seekord elan siin üksi ja nii mõnigi asi on teistmoodi. Korter on mul jätkuvalt sama, kuigi tundub minu jaoks natuke liiga suur nüüd.. aga ei, üksi ma olla ei karda ja pole sellepeale mõelnudki. Kui eelmine aasta rääkisin eesti keelt nii tööl, kui kodus, siis see aasta teen seda tunduvalt vähem- nii mõnigi kord leian end kirjutamas ja unenägusid nägemas inglise keeles. Ma ei jõua ära oodata, kuna mu naabrid ometi oma asjad kokku pakivad ja ära kolivad- ükspäev tegime pastaõhtu ja pärast tulid kaks töökaaslast siia, kell polnud veel südaöögi, kui me neid oma jutuga häirisime.. täna hommikul kell 7 oli see mees nagu isalõvi rõdul ja röökis, et rahu ei saa.. Hillar ütles neile, et suve te siin küll ei näe. Pean ennast jätkuvalt kordama, et ei saa aru inimestest, kes kolivad sellisesse kohta.. kõigest viieteistkümne minuti kaugusel asub väga väga väga rahulik rajoon, just vanainimestele.
Ükspäev ütlesin Bretile, et tal on nii armsad sõbrannad.. kui Bret sai sõnumi, et ta endale siin Küprosel liiga ei laseks teha, et kõik uudised pasundavad, mis meil siin toimub. Minule kirjutasid nii mõnedki võõrad inimesed, et kuidas me hakkama saame ja mis siin täpsemalt toimub. On ju ilmselge, et see kõik siin ei juhtunud üleöö, ühe hetkega. Kas midagi on muutunud? Ei ole. Pangad olid küll kinni ja paljud ei saanud raha välja võtta, lisaks pani minu pank üldse uksed kinni, aga muud ei midagi.. nii mõnigi kohalik teeb selle üle sellist huumorit, et hoia ja keela. Mingi osa rahast mina siiski kaotasin, aga nagu mu emme ütles- ela üks päev korraga ja tulevikule mõtle siis kui see käes on. Ja see, et küll varsti isamaa oma tütred jälle vastu võtab, siis ei ole kojutulekule veel mõelnud- meil on kõik ikka samamoodi nagu vanasti, ega me ju rikkad ärimehed ei ole.
Eelmine aasta samal ajal käisime juba ujumas, praegu on siin veel hetkel jahe, kuigi viimased paar päeva on lõpuks ometi soojad-päikesepaistelised olnud. Õhtud on veel küll külmad, aga eks vaikselt hakkab see suvi ka tulema.
Ühel reedel käisime Helinal külas ja teate, see õhtu oli selline, et mul on raske sõnu leida. Rahulik ja nii selline... teistsugune? Nagu oleks kuhugi kaugele läinud ja lihtsalt olnud. Sõime õhtust ja seltskond oli üldse niii mõnus.. Ja juba järgmine reede käisime nendega bowlingus, ka märkimisväärne õhtu.
Eile käisin veinikoolitusel, mis kestis kaheksa tundi- õppisime Prantsusmaa ja Itaalia veine.. alustades viinamarjadest ja veinitegemisest lõpetades veini esitlemisest ja pudeli korrektsest avamisest. Muidugi nende veini nimedega oli mul küll alguses tükk maad tegemist, sest prantsuse ja itaalia keel on minu jaoks võrdne hiina keelega, aga kokkuvõttes mulle väga meeldis. Ja kindlasti ei jää see viimaseks koolituseks.
Ühel reedel käisime Helinal külas ja teate, see õhtu oli selline, et mul on raske sõnu leida. Rahulik ja nii selline... teistsugune? Nagu oleks kuhugi kaugele läinud ja lihtsalt olnud. Sõime õhtust ja seltskond oli üldse niii mõnus.. Ja juba järgmine reede käisime nendega bowlingus, ka märkimisväärne õhtu.
Eile käisin veinikoolitusel, mis kestis kaheksa tundi- õppisime Prantsusmaa ja Itaalia veine.. alustades viinamarjadest ja veinitegemisest lõpetades veini esitlemisest ja pudeli korrektsest avamisest. Muidugi nende veini nimedega oli mul küll alguses tükk maad tegemist, sest prantsuse ja itaalia keel on minu jaoks võrdne hiina keelega, aga kokkuvõttes mulle väga meeldis. Ja kindlasti ei jää see viimaseks koolituseks.
Hetkel lõpetan, killuke päikest teile. :)
No comments:
Post a Comment