Järgmine tükike meist..

Eelmine kord lõpetasin blogi sellega, et meid ootas ees kaks vaba päeva. Neist pole väga midagi rääkida, kui ainult seda, et käisime vanalinnas ja 6D kinos. Nüüd on uus nädal ja meil oli jälle kaks vaba päeva.
Eile käisime Polises, mis on Kato Paphoselt umbes 40km kaugusel.. ma võin päris julgelt väita, et sõna 'unbelieveble' kasutasime päris palju rohkem kui kümme korda, sest seda see kõik tõeti oli, uskumatult ilus. Liikuma hakkasime kahe ajal, jõime shokolaadi- ja pistaatsiamilkshake’i ja seejärel suundusime Aphrodite vanni. Pildistamisväärset nägime palju, seega pilte on meil meeletult. Kui päike loojus läksime õhtust sööma, sõime kana ja jõime valget veini.. üliarmas õhtu oli.. Koju jõudsime umbes kaheksa, tegime armsa filmiõhtu kahekesi ja suundusime tuttu. Hommikul ärgates mõtlesime, et tänase päeva magame maha, sest olime eilsest mägedes kõndimisest väsinud, kuid siiski otsustasime ennast kell 9 voodist välja ajada, sest vabal päeval pole mõtet lasta raisku minna. Jansa tegi hommikuks pannkooke, sõime hommikust ja jõime kohvi ning seejärel suundusime Troodosele, mis asub Kato Paphoselt umbes 60km kaugusel. Helistasime emmele, issile ja õele, et oleme umbes 2000m kõrgusel. Anks ütles, et küll me oleme ikka lahedad, aga ega me tegelikult oleme ka.. Troodosel oli üpris jahe, et eestlased endale jakid peale tõmbaksid, nägime isegi natuke lund. Mäetippu jõudes otsustasime mõned pildid veel teha, olime vaatamisväärsustest nii põnevil, et üks pisike asi jäi kahe silma vahele – silt, mis keelas pildistada.. tegime usinasti pilte ühest tähtsast telekommunikatsioonist, mille peale meile karjuti inglise keeles: „SURMTÕSISELT, PANGE OMA KAAMERA KÄEST JA KUSTUTAGE PILDID!!!“ seejärel saime teada, et inimesed on veetnud pildistamise pärast 24h vangis. Pärast seiklusi lõunatasime kohalikus kohvikus, nälg oli nii suur, et Jansa uhas terve burksi endale sisse.. mäest alla sõites mööda kurvilisi teid hakkas Jansal väga halb.. ta ütles, et see pihv oli lehmast, kes oli kaks aastat kõdunenud (söömise ajal ta maitset ilmselt ei tundnud, hihi).. siiamaani on elus, niiet mis ei tapa, teeb tugevaks. Peale seda otsustasime, et läheme Limassoli, kus me esimese päeva veetsime, kui Küprosele tulime.. asi oli seda väärt. Saime endale uued kotid, saapad, klambrid, kõrvarõngad, patsikummid, maski ja kõike muud pahna ning seda väga hea hinna eest. Teepealt ostsime neli kilo apelsine, kohe hakkamegi neid sööma. Homme peame juba tööle minema, niiet pikka pidu siin täna enam ei ole. Me jäime oma kahe päevaga väga rahule, võime isegi öelda, et palju kordi olime lausa hingetud, sest kõik oli super.. ja see pani jälle sellele mõtlema, et meile siin nii palju meeldib. Häid jõule, armsad sõbrad! :)
Ilmselt pildid ütlevad rohkem kui tuhat sõna, niisiis..

Rõdult, lõuna ja õhtupoolik. :)

Kõik tahavad meie kodust pilte näha, niiet palun väga, meie tuba.. :)

Oma kallikesega Polises. :) 

Rahulikke jõule, armsaid sõbrad. :)

See siin..

Uskumatu, aga ma lihtsalt ei oska kõike seda sõnadesse panna, mis siin toimub, kuidas siin kõik on.. väga armas on lugeda teie kirju, et teid huvitab kõik see siin, aga kahjuks ma väga palju neti-inimene enam ei ole.
Meil siin Küprosel on ka talv, õhtud on üpris jahedad.. vihma on ka tulnud, aga päikest näeb ikka rohkem, niiet kurta siin ei ole midagi, lund meil ei ole jah, aga seda ei igatse ka. Meil tulevad küll lumeta jõulud, aga kindlasti tulevad nad üliarmsad.
Väga paljud on küsinud, kuidas ma Jansaga läbi saan ja kuidas me omavahel klapime.. Me saame väga väga väga hästi läbi ja me oleme niivõrd sarnased.. nagu me siin Küprosel ütleme, et kas just vähid, aga Siisike ja Janika kindlasti. Meile mõlemale meeldib, kui asjad on ühtemoodi ja seda just meie moodi. Pean vist ikka mainima, et temaga on kõige vingemad peod üleüldse. Selle ajaga, mis me siin oleme olnud... me oleme nii kokku kasvanud ja väga paljud teavad, et me oleme õed, niiet sarnasust meil ikka jagub. Neid pisikesi nääklemisi tuleb ikka vahel ette, aga me oleme neist ikka kõvasti üle. Jah, on küll tõeline tiburull!
Üks suur uudis on see, et me vahetasime eile korterit ja me oleme nii rahul! Eks me paljud ju teame seda tunnet, et astud uksest sisse ja mõtled, see ongi see.. ja vot see uus meie kodu on ikka väga meie kodu, selle lühikese ajaga on tekkinud selline kodune tunne, et see on lihtsalt kirjeldamatu. Seisin eile rõdul ja näol oli lollakas naeratus lihtsalt sellepärast, et see tunne oli nii õige ja see tunne ongi õige. Nii paljud küsivad, kas ma üldse ei kahetse siia tulekut? Absoluutselt mitte. Öeldakse, et mõnikord on elu 180-kraadised pöörded vajalikud, et leida see, mis on elus tähtis.. Mina ju muutsin oma elu ikka päris korralikult ja kõik see siin on mulle nii armsaks saanud.
Loomulikult me ikka veel elame siin vaikselt sisse, sest seda päris kuu ajaga ära ei tee, aga iga päev on siin midagi uut ja kogu aeg õpime üha rohkem sellest siin.. nüüd ootavad meid ees kaks vaba päeva, niiet meil on mida nautida. Teile võime killukese päikest saata küll :)

Aeg aina lendab ja lendab..

Esimesest postitusest on juba päris palju aega möödas ja te kõik kirjutate, et ma rohkem kirjutaks, aga kahjuks ei ole veel sellist aega leidnud ja sisse-elamine võtab oma aja.. kuid siiski, üritan ajas tagasi rännata. Viimase postituse lõpus mainisin, et läheme Paphosele, see otsus tuli kuidagi eriti ruttu ja ühtlasi ka tänu Railile, kes juba siin ees oli.. Kui me Paphosele jõudsime, siis Janika ütles kohe, et see ongi see koht.. ja täpselt nii ongi, see on lihtsalt kirjeldamatu. Kaks esimest päeva elasime hotellis ja seejärel võtsime endale stuudio. Kunagi Jansaga rääkisime, et jõulud tahaks kodus veeta, aga meid ümbritsevad nii armsad inimesed ja mandariinid kasvavad puu otsas, et kodune tunne on täiega olemas. Esialgu nautisime seda Paphost nii kuidas jõudsime, peol käisime põhimõtteliselt iga päev, nüüd on natuke teistmoodi, sest me töötame hotellis ja nii vabalt ei saa kõike võtta. Piltide kohta nii palju, et need tulevad kunagi tulevikus, mitte praegu.. Kõik küsivad, kas me oleme õnnelikud.. ausalt, enam rohkem õnnelik olla ei saagi, kõik on lihtsalt nii hästi.

See postitus tuli küll lühike, aga ei ole hullu, vähemalt midagigi.. ja mu Anks on üldse kõige parem õde, kes olla saab, musidkallidõhupallllid! :)

Meie esimesed hetked..

Kui keegi veel ei tea, siis jah, me oleme lõpuks ometi Küprosel.. Esmaspäeval olime Londonis, kus ootasime 15tundi oma lendu, üritasime magada, aga sellest ei tulnud mitte midagi välja ja kogu aeg oli nii külm.. nagu öeldakse, puhanuna näeb inimene asju palju ilusamas valguses, nii ongi. Kui Larnacasse jõudsime, siis polnud me kaks ööpäeva maganud, nälg oli silmanägemise võtnud.. bussijaamast pidi hotellini ülilühike maa olema, aga buss pani meid hoopis mujal maha ja me kõndisime nagu kaks lolli, kõndisime tunni, kaks, kolm.. seal linnaosas inimesed inglise keelt väga ei tundnud, meie kahjuks.. aga jah, paljud on juba öelnud, et olgu me nii väsinud kui tahes, me ikka naeratame. Enne siia tulekut olime hotelli välja valinud, kuid sinna me ei läinud, sest see oli ikka väga hull.. kõndisime edasi ja aina otsisime, otsisime ja veelkord otsisime.. valisime ühe välja ja sinna jäime, võtsime ainult ühe öö. Õhtul läksime välja ja alles siis taipasime, et me oleme suhteliselt linna ääres, täna oleme juba palju targemad. Õhtust siis nii palju, et me leidsime juba paar tuttavat, kes sõidutasid meid oma katuseta autoga mööda Limassoli, öösel oli 21kraadi, niiet meil on siin päris hea ikka. Hotelli jõudsime mingi nelja aeg ja siis läksime kohe magama, sest kell üksteist pidime juba ära minema, aga loomulikult me magasime sisse. Nagu Jansa ütles, siis esimese õhtu kohta oli meil ikka väga lahe õhtu, tõepoolest oli. Naeratus tuleb juba sellest näole, et siin on soe ja nii armsad inimesed. Vasakpoolse liiklusega harjumiseks läheb meil ikka tükk aega veel. Istume hetkel baaris ja otsustasime, et suundume Limassolist Pafosele, niiet järgmine postitus tuleb sealt. Jah, me oleme väga rahul, Londonist Küprosele sõites oli suu kõrvuni peas ja siin on hea.. isegi kui alguses polnud kõik lilleline.